Euroopa Liit ei ole juba aastaid suutnud märkimisväärselt vähendada vigu ühtekuuluvuspoliitikas, mille eesmärk on vähendada liidus valitsevaid sotsiaalseid ja majanduslikke erinevusi. Euroopa Kontrollikoja ülevaate kohaselt on Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide kontrollid kõigil tasandtel endiselt puudulikud. Kui liikmesriikide ametiasutused avastasid ja hoidsid ära varasemast rohkem vigu, siis Euroopa Komisjon mitte ainult ei hinnanud õigusnormide vastaselt tehtud kulutuste veamäära tegelikust väiksemaks, vaid ei kasutanud ka täielikult ära enda võimalusi selleks, et julgustada liikmesriike parandama oma juhtimist ja süsteeme.

Ühtekuuluvuspoliitika on ELi oluline kuluvaldkond. Aastate jooksul on ELi eelarve kulutuste selles osas tehtud ka kõige rohkem vigu. Hinnanguline veamäär ei väljenda pettust, ebatõhusust ega raiskamist, vaid on hinnang summa kohta, mille kasutus ei vastanud ELi ja liikmesriikide eeskirjadele. Mitmeaastastes eelarvetsüklites 2007–2013 ja 2014–2020 langes ühtekuuluvuspoliitika kulutuste üldine veamäär küll 6%-lt 4,8%-le, kuid ületas endiselt lubatud 2% suurust künnist. Viimaste aastate kõrgeim veamäär oli aga 2022. aastal – 6,7%.

„Euroopa Komisjon ja liikmesriigid teevad koostööd, et kodanikud saaksid ELi ühtekuuluvuspoliitikast kasu, kuid nad peavad rohkem pingutama selle nimel, et kulutused vastaksid neile kehtivatele nõuetele,“ ütles ülevaate eest vastutav kontrollikoja liige Helga Berger. „Kontrollide tegijaid on selles valdkonnas palju, kuid mida ei ole, on tulemused.“

Kontrollide püramiidi esimene kaitseliin nõuetekohaste kulutuste tagamisel on liikmesriikide korraldusasutuste tehtavad kontrollid, mis oleksid võinud ära hoida rohkem kui kolmandiku aastatel 2017–2022 audiitorite leitud vigadest. Neis kontrollides on aga puudusi. Teine kaitseliin on liikmesriikide auditeerimisasutuste kontrollid, kuid ka nende puhul leidsid ELi audiitorid 43-st vaatluse all olnud auditeerimisasutusest 40 puhul erinevat liiki ja erineva raskusastmega puudusi. Euroopa Komisjon kui kolmas kaitseliin tugineb oma hinnangutes üksnes piiratud määral riikide tasandil tehtud usaldusväärsetele kontrollidele, kuigi mõned riiklikud ametiasutused on vigade tuvastamisel teistest tõhusamad. Samal ajal on mitmeid puudusi ka Euroopa Komisjoni enda töövahendites, mida kasutatakse vigade avastamiseks, ennetamiseks ja parandamiseks. Kuna Euroopa Komisjoni tehtava dokumentide kontrolli eesmärk ei ole avastada vigaseid kulutusi, võiks Euroopa Komisjon saavutada suurema mõju, kui ta teeks rohkem kohapealseid vastavusauditeid. Euroopa Komisjon võib tõsiste kontrollipuuduste korral kasutada ka finantskorrektsioone, et leevendada valesti tehtud kulutuste negatiivset mõju ELi eelarvele. Seni ei ole liikmesriigid aga korrektsioonide tõttu otseselt rahalistest vahenditest ilma jäänud. Selle asemel on liikmesriikidel lubatud kasutada korrektsioonidega hõlmatud summasid muude täiendavate projektide jaoks. See mitte ainult ei nõrgenda nende hoiatavat mõju, vaid võtab ka liikmesriikidelt stiimuli oma süsteeme parandada ja seega vigu algusest peale vältida.

Enamik ühtekuuluvuspoliitika kulutustes tehtud vigadest on viimastel aastatel tulenenud rahastamiskõlbmatutest kuludest ja projektidest. Tähtsuselt järgmisteks vigade allikateks on toetusesaajate suutmatus järgida riigiabi- ja riigihanke-eeskirju. Audiitorid tuvastasid kolm vigade algpõhjust: liikmesriikide ebapiisav haldus, sealhulgas ebasobiv otsuste tegemine ja korraldusasutuste ebatõhusad kontrollid, toetusesaajate hooletus või arvatav tahtlik eeskirjade eiramine, ning eeskirjade tõlgendamisega seotud probleemid.

Audiitorid jõudsid järeldusele, et nii Euroopa Komisjon kui ka liikmesriigid saaksid ühtekuuluvuspoliitika kulutuste kontrollimist parandada, ning hoiatavad, et õigusnormide vastaselt tehtud kulutuste oht on endiselt suur. Nad rõhutavad, et mitmeaastaste kuluperioodide ja ELi COVID-19 kriisist taastumiseks eraldatud vahendite kasutuse ajaline kattumine avaldab mõnele liikmesriigile lisasurvet, et tagada raha nõuetekohane kulutamine.

Selgitav taustteave

ELi pikaajaline eelarve on kavandatud seitsmeaastastes rahastamistsüklites. Ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on vähendada ELi riikide ja piirkondade vahelist majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust. Ühtekuuluvusfondidel on mitmetasandiline kontrollisüsteem, kuna neid haldavad ühiselt Euroopa Komisjon (kellel lasub lõplik vastutus ELi eelarve eest) ja liikmesriikide ametiasutused. Perioodil 2014–2020 tugines Euroopa Komisjon liikmesriikide audititööle, mis tähendab, et iga kontrollitasand põhineb eelneval tasandil tehtud tööl.

Ülevaade 3/2024 „Ülevaade kindlustandvast raamistikust ja peamistest teguritest, mis põhjustasid vigu perioodi 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika kulutustes“ on kättesaadav kontrollikoja veebisaidil. Tegemist ei ole auditiaruandega, vaid ülevaatega, mis põhineb peamiselt kontrollikoja varasemal audititööl ühtekuuluvuspoliitika rahastamisperioodi 2014–2020 kulutuste kohta ning avalikult kättesaadaval teabel.