EL kohandas oma eeskirju kiiresti nii, et oleks võimalik tagada liikmesriikidele suurem paindlikkus ühtekuuluvuspoliitika vahendite kasutamisel COVID-19 pandeemiaga toimetulekuks. Täiendavate investeeringute rahastamiseks eraldati veel märkimisväärne hulk uusi ressursse. Euroopa Kontrollikoja uue aruande kohaselt suurendasid need aga ka survet ELi vahendid kiiresti ja hästi ära kasutada. Audiitorid märgivad, et ühtekuuluvuspoliitika korduval kasutamisel kriisiolukordades võib selle fookus kalduda kõrvale ühtekuuluvuspoliitika peamisest strateegilisest eesmärgist vähendada piirkondadevahelisi arenguerinevusi.
Alates 2020. aasta algusest võttis EL mitmesuguseid meetmeid COVID-19 pandeemiast tulenevate probleemide lahendamiseks. Ühtekuuluvuspoliitikal oli neis oma osa kolme kiiresti vastu võetud seadusandliku akti kaudu, millega muudeti programmitöö perioodi 2014–2020 eeskirju. EL võttis vähem kui kaks kuud pärast pandeemia puhkemist Euroopas vastu õigusaktid, et võütta kasutusele koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatuse (CRII) ja koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatuse+ (CRII+) kaudu seni kasutamata vahendid. Vähem kui aastaga võttis nõukogu vastu ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa territooriumide taasteabi (REACT-EU), mis on lühikese ja keskmise tähtajaga vahend kriisi tagajärgede kõrvaldamiseks ja majanduse taastamiseks.
„ELi reaktsioon hõlbustas ühtekuuluvusfondide kasutamist, et aidata liikmesriikidel COVID-19-ga seotud majandusraskustega toime tulla, kuigi mõned praegused probleemid võivad seetõttu süveneda,“ ütles auditit juhtinud kontrollikoja liige Iliana Ivanova. „Igal juhul peame veel väga hoolikalt hindama, kas ELi ühtekuuluvuspoliitika on ikka õige eelarveinstrument kriisidele reageerimiseks“.