Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad igal aastal vastu ELi aastaeelarve, mis moodustab ühe osa seitsmeaastaseks perioodiks vastu võetud pikemaajalisest eelarvest (mitmeaastane finantsraamistik ehk MFR). Praeguse MFRi (2021–2027) kogumaht on üle 1,2 triljoni euro, mis moodustab vähem kui 2% ELi liikmesriikide avaliku sektori kulutustest.

Lisaks ELi tavapärasele pikaajalisele eelarvele tehakse makseid taaste- ja vastupidavusrahastust, mis on ühekordne ajutine rahastamisvahend (NextGenerationEU), mis on loodud pandeemiajärgse taastumise ja reformide edendamiseks. Ajavahemikuks 2021–2026 on liikmesriikidele eraldatud rahalist toetust ligi 600 miljardi euro suuruses summas.

Praeguse MFRi raames rahastatakse suurimat osa ELi eelarvest (u 45%) summadest, mida liikmesriigid maksavad proportsionaalselt oma kogurahvatuluga. Muud allikad on käibemaksul põhinev osa (u 10%), tollimaksud (u 10%) ja plastpakendijäätmetel põhinev osa (u 3%). Taasterahastu „NextGenerationEU“ raames liikmesriikidele antava toetuse rahastamiseks laenatud summad moodustavad samuti märkimisväärse osa ELi tuludest (ligikaudu 18%).

ELi raha makstakse toetusesaajatele välja kas ühekordsete maksetena, iga-aastaste osamaksetena või mitmeaastaste kuluprogrammide raames mitme maksena. Suurima osa ELi mitmeaastase finantsraamistiku eelarvest moodustavad praegu järgmised valdkonnad:

• „Loodusvarad ja keskkond“ (ligikaudu 34%): see hõlmab ELi kliimameetmeid ja ühist põllumajanduspoliitikat;
• „Ühtekuuluvus, vastupanuvõime ja väärtused“ (ligikaudu 30%): see hõlmab investeeringuid piirkondlikku majanduskasvu ja transporti;
• „Ühtne turg, innovatsioon ja digitaalvaldkond“ (ligikaudu 14%): see hõlmab toetust teadus- ja arendustegevusele eri sektorites ning programmile „Euroopa horisont“;
• „Naabrus ja maailm“ (ligikaudu 10%): seda nimetatakse ka „Globaalseks Euroopaks“ ning see viitab peamiselt ELi välistegevusele ja rahvusvahelisele arengukoostööle.

Auditeerime igal aastal ELi raamatupidamise aastaaruannet ning selle aluseks olevaid tulusid ja kulusid. Hindame, kas:

• raamatupidamisarvestus on usaldusväärne;
• ELi tulud on laekunud;
• maksed on tehtud kooskõlas eeskirjadega.

Iga valdkonna kohta esitame kas märkusteta, märkustega või vastupidise arvamuse. Kulutuste kohta esitame kaks eraldi arvamust: ühe ELi tavapärase eelarve ja teise ajutise taaste- ja vastupidavusrahastu kohta. Neist viimane moodustab COVID-19 pandeemiale reageerimiseks loodud ELi taasterahastu „NextGenerationEU“ peamise tugisamba.

Selle alusel koostame oma kinnitava avalduse, mille peame esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule tulenevalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 287.

Märkusteta arvamus tähendab, et raamatupidamise aastaaruandes esitatud arvandmed annavad õige ja õiglase ülevaate ning järgivad finantsaruandlusele ja -juhtimisele kehtivaid nõudeid. Seejuures on alustehingud kõigis olulistes aspektides seaduslikud ja korrektsed.

Märkustega arvamus tähendab, et audiitorid ei saa küll esitada märkusteta arvamust, kuid leitud probleemid ei ole siiski läbiva iseloomuga.

Vastupidine arvamus tähendab, et probleemid on laialt levinud.

See protsentides väljendatud näitaja on meie hinnangul see osa summast, mida ei oleks tohtinud ELi eelarvest välja maksta, kuna seda ei kasutatud ELi või liikmesriikide õigusnormide kohaselt.

Tüüpilisteks vigadeks on maksed, mis tehti kas toetuskõlbmatutele toetusesaajatele või projektidele, või oli tegu teenuste, toodete või investeeringutega, mille puhul ei rakendatud õigesti riigihanke-eeskirju.

Audititerminoloogias tähendab see piirmäära, millest kõrgemat veamäära peetakse olulist mõju omavaks. Oluline veamäär on veamäär, mis mõjutab tõenäoliselt auditiaruande kasutajate otsuseid. Nii Euroopa Kontrollikoda kui ka Euroopa Komisjon on seadnud olulisuse läveks 2%.

Ei. Nii ei saa öelda, kuna vea ja raiskamise vahel on oluline erinevus.

ELi eelarvekulutuste testimise käigus kontrollime, kas ELi raha on kasutatud eeskirjade kohaselt, kas kantud kulud on nõuetekohaselt arvutatud ning kas rahastamiskõlblikkuse tingimusi on algusest peale täidetud. Kui vähemalt üks neist nõuetest ei ole täidetud, nimetame me seda veaks. Seda kajastabki meie hinnanguline veamäär.

Kuigi kõnealused vead hõlmavad makseid projektidele või toetusesaajatele, kes ei vastanud toetuskõlblikkuse tingimustele (nt hankemenetlusega seotud vead), võivad need projektid või toetusesaajad siiski anda soovitud kasu. Seetõttu ei saa neile antud raha pidada raiskamiseks.

Teisalt võivad kulutused olla küll seaduslikud ja korrektsed, kuid tähendada ometi raha raiskamist. Üks meie poolt varem käsitletud juhtum oli näiteks sadamataristu, mis rajati ilma tulevasi kaubamahtusid piisavalt arvesse võtmata.

Enamikul juhtudel ei ole meil põhjust seda arvata. Pettus tähendab kasu saamise eesmärgil toime pandud tahtlikku tegu. Kuigi tavapäraste auditiprotseduuridega võib olla keeruline pettust kindlaks teha, leiame oma testimise käigus igal aastal mitmeid pettusekahtlusega juhtumeid.

Kuigi kontrollikoja ülesanne ei ole uurida ELi finantshuve kahjustava pettusekahtluse juhtumeid, aitame me võidelda ELi eelarvet kahjustava pettuse vastu, teatades pettusekahtluse juhtumitest OLAFile (Euroopa Pettustevastane Amet) ja/või Euroopa Prokuratuurile (EPPO).

Meie ülesanne on esitada kinnitav avaldus ELi raamatupidamise aastaaruande usaldusväärsuse ning selle aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta. Uurime ELi eelarvet ja seda, kuidas Euroopa Komisjon seda koos liikmesriikidega haldab. Meie auditi eesmärk ei ole seega arvutada veamäärasid liikmesriikide kohta eraldi, sest see nõuaks märkimisväärseid lisavahendeid. Euroopa Komisjoni kui ELi eelarve haldamise eest vastutava institutsiooni ülesanne on anda oma aasta tegevusaruannetes üksikasjalikku teavet iga liikmesriigi tasandil.

Siiski nimetame teatud liikmesriike, toetusesaajaid ja piirkondi, kui toome oma aastaaruandes illustreerivaid näiteid. Samuti esitame mitu geograafilist ülevaadet tehingute testimisest ühtekuuluvuse ja loodusvarade kuluvaldkondades ning seoses taaste- ja vastupidavusrahastu kuludega. Nendes näidetes on esitatud iga liikmesriigi puhul auditeeritud tehingute arv ja kvantifitseeritud vigu sisaldavate tehingute arv. Need arvud ei näita aga veamäära konkreetses liikmesriigis.